Elukatsumuste tagamaid mõistes on võimalik need kergemini läbida

Elus on halvemaid ja paremaid aegu. Kui kõik sujub, tervis, suhted ja rahaasjad korras, oleme enamasti positiivsed ja eriti ei kipugi juurdlema, miks üks või teine asi elus just niiviisi kujuneb, nagu ta kujuneb. See ongi loomulik, sest kui liigud parajasti pärituult ja soodsas voolus, siis oled suure tõenäosusega ka tasakaalus ja iseendaga kooskõlas, sest need asjad on omavahel tihedalt seotud.

Tasakaalus inimese elu on tasakaalus, sest inimene on kooskõlas iseenda sisemise juhtimissüsteemiga. See tähendab, et tema enda sees on kogu aeg vastused olemas, veel enne, kui küsimused tekkida jõuavad. See toimub tavaliselt täiesti märkamatult ja inimene ei analüüsi toimuvat. Ehk siis näib nagu küsimusi polekski.

Vastuvoolu ujumine on väsitav

Kuid inimese elu on tsükliline nagu kogu looduski – on laienemisperioodid ja siis jälle kokkutõmbumisperioodid, mis vahelduvad. See on normaalne asjade käik, ikka ja jälle kogeme sarnast liikumist, üles ja alla, kiiresti ja aeglaselt. Kõik tundub justkui korduvat, ometi iga järgnev tsükkel leiab aset juba uuel, kõrgemal tasandil. Kes soovib purjetada kogu aeg tõusulainel, see ei mõista lihtsalt elu seadusi.

Paljud inimesed kardavad nn „paigalseisu” ja languseperioode, kui asjad ei lähe just kõige paremini, arvates, et midagi on valesti ja õige oleks kogu aeg täispurjes edasi kihutada. See pole aga sugugi nii. Niisugune suhtumine tähendab hoopis seda, et inimene ei mõista universumis toimivaid kosmilisi tsükleid ja püüab ujuda vastuvoolu.

Vastuvoolu ujumine on väsitav ja see tähendab vastupanus olemist. Vastupanus olemist elu loomuliku kuluga. Inimene on terve ja õnnelik siis, kui ta mõistab, et kõik siin elus on pidevas muutumises ning läheb kergelt ja rõõmuga muutustega kaasa, selle asemel, et neile vastupunnida. Vastupunnimine võib tulla päris kergelt ja märkamatult. Näiteks, kui sul on läinud mõnda aega hästi, oled üht-teist saavutanud ja eluga rahul, siis üritad iga hinna eest kinni hoida sellest, mida pead enda jaoks heaks olukorraks. Elu aga on tsükliline ja ükski tõus ei saa jääda igavesti kestma. Kui nüüd järgneb täiesti loomulik puhkuse(languse)periood, siis satutakse paanikasse, tõmbutakse pingule ja hakatakse loomulikule muutusele vastuvõitlema.

Igaühele oma katsumus

Vastupanu tekitab alati väsimuse ja halva enesetunde, kui vastupanu on juba väga suur, siis ka füüsilise haiguse.Seega oleks väga tõhusaks eneseabi vahendiks juba kasvõi see, kui õppida pidevalt tähele panema oma enesetunnet. Alati kui enesetunne on paha ja väsid kiiresti, on see märk vastupanust. Samas eluvoolul ennast loomulikult kanda lastes on olemine hoopis kerge ja erk. Niiviisi oma enesetunnet jälgides on võimalik päris kiiresti jaole saada, kui märkamatult oled sattunud võitluse ja vastupanu lainele. Tunded ütlevad alati täpselt, kas oled õigel või valel teel – püüa olla alati nii, et tunne oleks hea.

Kui oled pikemat aega vastupanus viibinud, siis on  väga võimalik, et elu annab sulle sellest märku mõne tõsisema terviseprobleemiga. Võibolla esialgu ka mõne muu katsumusega, mõnes teises eluvaldkonnas. Igaüks saab just niisuguse õppetunni nagu ta kõige rohkem oma arenguks vajab ja mis pakub just talle maksimaalset võimalust „iseennast läbinäha”.

Kui katsumus on parajasti käsil, siis väga vähesed inimesed suudavad kohe seda lahtimõtestada, ka see on loomulik ja inimlik. Enamasti juhtub siis hoopis nii, et tõmbutakse veelgi rohkem pingule ja punnitakse veelgi rohkem juhtunule vastu, mõistmata, et just seesama vastupunnimine elu loomulikule muutumisele, katsumuse esile kutsuski. Siis juhtub, et kannatus muutub esialgu veelgi suuremaks, asjad lähevad veelgi halvemaks.

Kui aga inimene on juba teatud määral õppinud iseennast ja endaga toimuvat jälgima, siis on võimalik üsna lihtsalt selles punktis ennast „läbinäha” ja kogu protsess lahti lasta. Aitab kui teadvustada endale, et mitte midagi ei juhtu mitte kunagi mitte kellegagi ilma sügavama põhjuseta. Ka suured kannatused ja katsumused, mis panevad esmapilgul küsima: „Miks küll? Kuidas ma selle ära teenisin?” ja millel ei paista pealtnäha olevat mitte mingit mõtet või seost. Siiski tavaliselt asjad nii ei kujune ja enamus inimesi asjade tagamaid näha veel ei oska. Kui jääd endiselt väite juurde, et sul lihtsalt ei vea või raskus mida koged on ebaõiglaselt sulle antud, ilma põhjuseta, siis jätkad vastupanuga. See tähendab, et kannatus kasvab veelgi.

Alistu ja loobu

Teine võimalus on alistuda olukorrale ja aktsepteerida, et isegi, kui ma hetkel veel ei mõista, miks parajasti asjad nii on, siis ju nad hetkel peavadki nii olema ja on kokkuvõtteks ikkagi minu kõrgemaks hüvanguks. Alistuda ja loobuda vastupanust. Vastupanust loobumise all pean silmas praegu seda, et loobuda tuleb haiguse või kannatuse „vastu võitlemisest”, vaid selle asemel tuleks kogemus täielikult omaks võtta kogu selle valus ja ilus. Loobuda tuleks isegi tahtmisest täielikult mõista miks see kannatus tuli. Kui ei mõista, ja mis siis? Tervenemise toob täielik vastupanust loobumine ja alistumine olukorrale, õppetunnile.

Olen eespoolkirjutatu kõik omal nahal läbikogenud, olles pikalt haiglas, kus lühikese aja jookusul tuli mul läbi teha 2 operatsiooni. Kogesin mõistmatust miks see kannatus mulle tuli, vastupanu, võitlust ja pingesolekut. Mida enam ma olukorrale vastupanu osutasin, seda suuremaks kannatus muutus. Lõpuks oli asi nii hull, et kogu mu jõud oli lihtsalt otsas, ma ei jõudnud enam vastupunnida. Vahel on vaja vägagi äärmuslikku kogemust, et inimene end täiesti ära kurnaks enne, kui suudab oluorra omaks võtta ja läbi selle siis tervenema hakata.

Kunagi ei juhtu midagi ilmaasjata ja taaskord olin tunnistajaks sellele, kui imeliselt ja täiuslikult universum iga õppetunni meie jaoks ettevalmistab, viimistledes iga pisimagi detaili, samas pakkudes ühe kogemuse läbi võimaluse korda ajada mitmeid pisikesi erinevaid asju. Mõistsin, et minu haiglasse sattumisel oli mitmeplaanilisem mõte ja osalt oli mul ka vaja kohtuda just nede inimestega, kes olid tol hetkel seal. Teiste haigetega vesteldes selgus, et ka nende lõplik tervenemine oli kinni suures osas just sellesama vastupanus olemise taga. Inimesed olid hirmul, pinges ja lootusetud. Siin pole ka midagi imestada, sest meie tavameditsiin on keskendunud eeskätt haiguse sümptomite ravimisele ega selgita patsiendile midagi haiguse tegelikest põhjustest, haige jääb lihtsalt oma häda ja kannatusega üksi. Selline teadmatus tekitab ebakindlust ja lootusetust, sest inimene ei saagi aru, kuidas ta saaks edaspidi analoogset kannatust vältida, mida enda heaks teha. Samas oli lahendus siinsamas, neil oli lihtsalt vaja mõista, et kõik mis nendega parajasti toimub on põhjusega nii. Otsekohe, kui nad oma kannatuse tagamaid mõistsid ja vastupunnimisest loobusid, järgnes kiire muutus enesetundes – lahtilaskmine ja olukorra omaksvõtmine iseenesest juba tekitas kerge ja rõõmsama oleku. Sellele järgnes peagi ka füüsline tervenemine.

Täna iga kogemuse eest

Kuidas saada aru, kui oled suutnud olukorra tõepoolest lahtilasta? Sellest annab jällegi märku tunne sügaval su sees. Kui enesetunne on muutunud kergeks, alistunuks ja isegi tänulikuks, siis oledki suutnud seda teha. Kui aga tunned veel ikkagi pinget, raskust ja väsimust, siis mitte. Tõelise lahtilaskimisega kaasneb alati ka tänutunne. Tänutunne kogemuse eest, mis võimaldas sul kasvada oma senisest minast suuremaks, näha asju avaramast perspektiivist.

Autor: Liina Kaumann
Originaalartikkel ilmus 29.01.2015 ajakirjas 
Naised.

 

Lisa kommentaar

2 arvamust “Elukatsumuste tagamaid mõistes on võimalik need kergemini läbida” kohta

  1. Ule hulga aja ka üks tänuväärne kirjutis, mis rahuliku selgusega avab käsitletava teema. Muidugi ei saa nõuda sellise mahuga artiklilt süüvimist mõningatesse vägagi olulistesse nüanssidesse, ent on muudatuste tegemise alustamiseks – igati piisav ja kohane. 🙂

    Lugupidamisega!
    Pargi

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga