Lähisuhe muutuvas maailmas

Oma pika ajaloo jooksul on inimkond läbinud väga palju erinevaid arenguetappe, igal neist on  meie ees seisvate põhiõppetundide fookus olnud ka pisut erinev. Nii on ka paarisuhte ja perekonna mudelid aja jooksul muutunud. Üha enam saab selgeks, et see, mis toimis hästi veel meie vanavanemate ja isegi vanemate aegadel, praeguses maailmas õnne enam ei too. Väga paljud inimesed on hädas oma lähisuhetega. Miks? Maailm on muutunud ja muutub tohutu kiirusega, paljud inimesed ei tule sellega toime ja kaotavad pea. Pole ka midagi imestada, kui seisad korraga silmitsi suurte muutustega mitmel elualal korraga ja pead selle kõigega suutma kuidagi kohaneda ja toime tulla. Üleminekuaeg ongi keeruline, nende eluraskuste ja väljakutsete najal me kasvame nendeks, kelleks peame saama, nii indiviidina kui ka inimkonna kui tervikuna. Oluliselt kergem on nendel, kes seda mõistavad ja oma isikliku „ülemineku” teadlikult läbi teevad. Nendel, kes suudavad usaldada ja lihtsalt alistuvad muutustele ning lepivad aegajalt esilekerkiva segadusega, teadmatusega. Kergem on nendel, kes ei klammerdu vanadesse senitoiminud käitumismustritesse, on avatud meelega ega püüagi olukordi kuidagi kontrolli all hoida.

Kui inimene on segaduses, stressis ja tasakaalust väljas, siis paratamatult annab see tunda ka lähisuhtes. Väga keeruliste ja raskete uute energiate tõttu, millega meil on tulnud ja tuleb edaspidigi paratamatult kohaneda, on praegu massiliselt inimesi stressis ja tasakaalust väljas. Massiliselt inimesi on hädas oma suhetega, need lihtsalt ei toimi kuidagi. Perekonnad purunevad, paljud pettuvad ja jäävad teadlikult hoopis üksi, teised hakkavad otsima vastust küsimusele kas üldse ja kuidas võiks luua tõesti toimiva paarisuhte, sellise, mis pakuks rahuldust ja rõõmu mõlemale osapoolele, ei suruks kumbagi alla, vaid oleks väestav ja mõlema arengut toetav? Kes võiks üldse olla õige kaaslane? Kas õnnelik ja toimiv suhe on võimalik?

Oluline on ajaga ja muutustega kaasas käia

Kõigepealt, miks me loome lähisuhte? Praeguses maailmas on lähisuhtel hoopis teised eesmärgid kui meie vanavanemate aegadel. Kui varem oli üks olulisi suhte loomise eesmärke näiteks majanduslik, et ühe majandusliku üksusena paremini toimida, ühiselt eluraskustega võidelda, siis nüüd niisugustel põhjustel enam valdavalt suhteid ei luua. Olid oma suhtemudelid – naine tegeles majapidamisega, kasvatas lapsi, mees tegi tööd, teenis raha (ja andis selle naisele majapidamiseks) Mees austas naise tegemisi, naine mehe omi. Kuni see austus säilis ja kumbki ei trüginud teise poole peale ennast kehtestama, selline suhtemudel oli toimiv ja tasakaalus. Oldi õnnelikud. Siis aga ajad muutusid, naised hakkasid tööl käima, kuid ometi oodati neilt endiselt 100% ka majapidamise eest hoolitsemist, asjad läksid tasakaalust välja. Järgnes pikk periood, kus naiselt oodati mehega võrdselt rahateenimist + „teenendamist” kodus. Naisest sai teenija, võrdsus mehe ja naise vahel kadus. Kuid selleks, et suhe oleks õnnelik ja toimiks, peab olema tasakaal kõigil tasanditel. Naised ei vaielnud ja alistusid, teenendades analüüsimata oma armastatud meest, kuid sellisel asjal on paratamatult ka tagajärjed ja see ei saa kesta lõpmatuseni. Tulemuseks oli teine äärmus – feminism, kus naised hakkasid nõudma äärmuslikku võrdust meestega. Kuid samas läksid siin paigast ära naise ja mehe loomulikud rollid. Mehed ja naised pole ju tegelikult ühesugused, kummalgi on oma rollid ja ülesanded, mis on juba looduse poolt paika pandud. Asjad suhete alal läksid aina rohke tasakaalust välja.

Paljud naised „ärkasid” ja keeldusid meest teenendamast. Selleks, et suhe toimiks, peavad mees ja naine teineteist austama ja võrdselt suhtesse panustama (omal moel). Naine ei saanud enam meest austada, kes eeldas temalt täisteenendust, selle asemel tekkis hoopis protest. Nii imestavad paljud mehed, miks peale 20 aastat abielu (mis ju nii hästi toimis),  kui lapsed suureks on kasvatatud, naine äkki lahutust tahab ja iseennast otsima läheb. Mehed on nõutud ja üllatunud. Mida nad selles olukorras teevad? Hakkavad otsima ruttu uut naist, kes nende juurde koliks ja majapidamise üle võtaks, et kõik oleks jälle nii nagu enne. Ja siis imestavad, et miks naised ei taha abielluda ja sisse kolida? Oluline oleks aga mõista, et enam ei saagi niisugused suhtemustrid toimida, nende aeg on möödas.

Mis siis on paarisuhte eesmärk praeguses maailmas?

Tänases maailmas on paarisuhte loomise eesmärk mitte enam materiaalne, vaid vaimne –  so. ühine kasvuprotsess.  Ma loon suhte mitte selleks, et ma ei saa üksi hakkama, vaid selleks, et tunnen, et tahan seda suhet. Et valin kasvada koos kaaslasega ja seeläbi iseennast paremini tundmaõppida. Teine inimene peegeldab sulle sind ennast, samas üksiolles seda peeglit pole. Kõik, mis teises inimeses sind ärritab, on sinu enda kasvuruum – so. olemas ka sinus eneses ehkki võibolla varjatud kujul. Mida enam ärritab, seda suurem on su probleem ja seda enam on vaja iseendaga tegeleda.

Kui vanasti oli suhe paljuski kompromiss ja iseenda allasurumine, siis uuel ajal tuleks just olla eeskätt see, kes sa oled, väljendada oma sügavamat tõde ja aktsepteerida teise eripära. Pole vaja kedagi muuta endale meelepärasemaks ja pole vaja ka tekitada suhtes olles mingit vormitut paarisrakendit „meie”, milles tegelikult mõlemad ennast kohandavad ja allasuruvad ning kus eraldi isikutena enam hakkama ei saadagi. Pigem tuleks austada ja aktsepteerida iseenda ainulaadsust,  olla see, kes tõeliselt oled ja samas lasta ka teisel olla see, kes ta tõeliselt on –so. tingimusteta armastuse õppetund. 

Teine erinevus on selles, et suhe ei pea kestma enam igavesti vaid ainult senikaua, kuni see on mõlemale poolele kasulik, ehk, seni kuni see on mõlemale arenguline. Mingil juhul pole mõtekas peale seda, kui suhe on mõlema osapoole jaoks oma eesmärgi täitnud, endiselt teineteise külge klammerduda ja nii enda kui teise edasiliikumist pidurdada. Pigem tuleks teineteist tänada ja sõpradena lahku minna. Koosolemine kohusetundest, kuna on lubadus antud või mugavustsoonis viibimise tõttu, millel pole enam sügavamat sinu, pole kellegi kõrgemaks hüvanguks.

Õnnelik suhe algab õnneliku suhte loomisest iseendaga.

Inimesed peaksid ka suhtes säilitama oma isikupära, tihti just selleks suhted tuhmuvad, et inimesed kaotavad ennast ära ja sel hetkel ei ole su kaaslasel enam kedagi armastada ka. Uue aja suhetes peaks olema suhteliselt palju vabadust mõlemal poolel omaette ka olla, et saada üha enam selleks, kes sa tõeliselt oled ning ennast loominguliselt väljendada. Seega suhte edukaks toimimiseks peaks kooselu puhul olema elamispinnal piisavalt ruumi, et vajadusel eralduda.

Mõlemad peaks tundma end terviklikena ka omaette olles, suhtes lihtsalt jagatakse armsamaga oma terviklikkust…

Tänases maailmas toimub areng pigem rõõmsa loomise poole, kerguse ja usaldusega. Seda peaks ka suhete puhul silmas pidama. Ideaalne suhe võiks olla rõõmus ja mänguline kulgemine, olemine, nauding, koosloomine ja ühine teadlik kasvuprotsess.

Uue aja suhe tähendab võrdset partnerlust, kus keegi ei teenenda kedagi, igaüks on iseseisev tervik ja peaks endaga ise hakkama saama. Naised ei hakka enam kunagi kedagi teenendama, nagu see oli tavaks vanavanemate aegadel ja varemgi.  Kui seda mõista ja ajaga kaasas käia, siis avab see tegelikult hoopis uue tasandi meeste-naiste suhetes ja sellest võidavad ka mehed. Suhte eesmärk uuel ajal peaks olema teineteise jumaldamine, kätel kandmine ja väärtustamine, hellasti hoidmine ja toetamine. Kui mehed õpivad oma naisi jumaldama, alles siis saab aset leida tõeline alkeemia mehe ja naise suhetes, alles siis saab naise olemuses midagi vabaks ja ta saab anda mehele seda, mida too tõeliselt vajab…

Kaaslane on selleks, et jagada temaga seda, kes sa oled, et teda aktsepteerida sellena, kes ta on, aga mitte püüda teda muuta või suunata endale meelepärases suunas. Ja selleks, et tema saaks hoida ja armastada sind sellena, kes sina oled.

Suhtes on oluline julgeda olla teineteisega need, kes tõeliselt ollakse, uskuda niipalju küll  iseenda väärtuslikkusesse ja iseendast lugu pidada. Ei tohiks teeselda kedagi teist, ega püüda näida paremad, vaid vaja oleks suuta aktsepteerida, omaksvõtta ja armastada ka teineteise halba, nõrkust, seda varjatumat poolt.  Suhte õnnestumiseks on vaja olla aus, otsekohene ja jääda vabaks teineteise külge klammerdumisest, et säiliks ka oma isikupära, ega uputaks  suhtesse ära, vaid mõlemad osapooled tunneks ennast vabana, kammitsemata, kuid samas ometi turvaliselt. Väärtustatuna ja väestatuna. Et mõlemad tahaksid seda suhet võrdselt ja elaksid usalduses ja austuses. Et partnerid sütitaksid ja inspireeriks teineteist. Et suhtes oleks tule kuumust ja kirge, inspiratsiooni,  põnevaid vestlusi ja nalja, õhu kergust, vete sügavust, voolavust ning puhtust ja  maale omast püsivust, kindlustunnet,  turvalisust – seega terviklikkus – kooskõla eri elementide vahel.

Avaldatud ajakirjas „Naised” 18. juunil 2015

Õpi looma õnnelikku suhet »

Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga